Näituse algus oli rahulikum, kuid mida sügavamale sinna mustade seinte, põrandate ja lagedega ruumidesse ma läksin, seda valjemaks ja intensiivsemaks näisid ka tööd minevat. Heli kasutatakse õudusfilmideski taustana, kuna see aitab tekitada kindlat atmosfääri. Siin sellest puudu ei olnud. Mõned objektid klirisesid, mõned tiksusid, vähestel oli viis, aga paljudel oli rütm.
Sellel näitusel mul õigupoolest lemmiktööd ei olnudki, kuna kõik kunstnikud olid enam-vähem sama head. Kuid tahaksin ära mainida Andres Lõo "Miimilise partituudi". Näituse külastajad sisenesid ruumi, mille üks terve sein on noor mees, kes neile sügavalt silma vaatab, vahepeal pead küljele või taha kallutades. Vastasseinal oli kaks paari kõrvaklappe, mis andsid juurde millegi hirmutava klõbisemise ja klirina ning kokku oli õudusfilm valmis. Aga väga hea õudusfilm.
No comments:
Post a Comment