Château One's Heart

Septembri kolmas näitus oli Maria Aderi neljas isikunäitus "Château One's Heart". See asus Linnagaleriis. Näitus rääkis tagasi vaatamisest puhkusele, mida saatis melanhoolia. Fotodel, mis näivalt ilusat aega kujutasid, oli midagi valesti ja nad nägid välja veidi paigast ära olevat. See rääkis kunstniku enda pettumusest ja tema hinge vastupanust väsinud sulamisest. 

Näituse töödeks olid hea kvaliteediga fotod, mille peale oli pandud kiht midagi halli ja hägust. Nendele oli hoogsalt loobitud värvi, mis andiski neile selle "vale" ja nukruse tunde. Pildid ise olid värvide taga väga läikivad ja valges ruumis peegeldus valgus neile ja muutis ka nemad valgeks, samas kui värvilaigud tumedaks jäid. Minu meelest oli ka see ette kavatsetud, kuna see kaunis, mis piltidel oli, kadus nii kaugusesse, kuid tumedad plekid jäid.

Minu lemmikuks sellel näitusel ei olnudki tegelikult need pildid, vaid see atmosfäär, mille kunstnik luua oli suutnud. Eraldi ruumis oli neoonsilt näituse nimega. Tühjas ruumis ei kuulutanud see mulle aga mitte  head puhkust, vaid üksindust ja igatsust. Pearuumis oli aga potis palmipuu. Sellele oli peale loobitud valget värvi ja pott oli täis valgeid kilde. See justkui tõi kogu näituse kokku.