Seal oli väga paljude erinevate kunstnike töid ja erinevaid tehnikaid, seega oleks asjatu hakata neid kõiki eraldi nimetama. Kindlasti tahaksin aga välja tuua Henn Roode pika seeria autoportreid, mis silma hakkas. Kunstnikul oli ebatavaline tehnika ja ta näitas, kuidas erinevate algmaterjalidega omapäraselt toime tuli.
Minu kõige suurem lemmik sealt näituselt oli aga Riho Kulla plastmassist skulptuur "Akvalangistid". Kaugemalt või silmanurgast vaadates oli see ehmatav ja kõhedusttekitav, aga just see mulle meeldiski. Eriti lahe oli, kuidas kunstnik oli suutnud edasi anda vees olevate inimeste hõljuvust ja nad paistsid liikuvat, kuigi olid laua külge kinnitatud.
Näitus jõudis sügavast nõukogude ajast palju värvilisemasse nüüdisaega, üha enam tuli teemasse minimalism ning modernism ja kui kõndisid ruumidest järjest läbi, oleksid olnud justkui ajamasinas ja kõik tollal ilmselt vaevunähtavad uuendused Eesti kunstis tõusid selgelt esile.
No comments:
Post a Comment