Kaamos

Septembri teiseks näituseks oli Disaini- ja tarbekunstimuuseumis olev "Kaamos". See näitus üritas kuraatori Tanel Veenre sõnul anda vastust küsimusele "Milline on Eesti mood täna?". Inspiratsiooniks olid müüdid ja valgus. Osalesid 38 disainerist, neist tuntuimad näiteks Riina Põldroos ja Liisi Eesmaa. 

Näitus koosnes kahest suurest ruumist täis kleite. Need olid selga pandud mannekeenidele, millest enamus lihtsalt laest alla rippusid, kuid osad olid kinnitatud laest rippuvate palkide otstesse, mis aeglaselt ja käginaga kõikusid: kord üks ots üles, siis teine. 

Tänu autorite paljususele oli ka näitusel esindatud mitmeid mõttelaade ja iga kunstniku erinevat omapära. Seal oli silmailu igale maitsele - Hanna Korsari punase, tüllist seeliku ja sametise ülaosaga kleidist kuni Marta Mooratsi heleda, lihtsa ja linaseni. 

Üks minu erilisi lemmikuid oli Britt Samosoni puhasvalge maani kleit, millele andis selle eripära kõhuosa, kuhu oli tikitud sügavpunastest klaas- ja plastikhelmeist nii-öelda "auk". Minu arvates oli see kleit peajagu üle kõigist teistest, mida seal näha võis, kuna kunstnik oli mõelnud väljaspool kaunite õhtukleitide kasti ja toonud sinna õudsa vindi. 

Ka meeldis mulle Kristel Kuslapuu pitsist elevandiluukarva maani kleit, mille alumist serva kaunistas helelilla tüllisarnane materjal. See meeldis mulle, kuna ühendas lihtsa efektsega ja oli valmistatud äärmise osavusega. 

Riina Põldroosilt ootasin enamat, kuna olin temast palju kuulnud ja ka varasemaid kleite näinud, kuid minu meelest oli ta natuke liiga tavaline ja ei läinud enda tavadest nii kaugele, kui mulle oleks meeldinud. 

Näitus oli meeldiv, kuigi mõnelt kunstnikult oleksin tahtnud rohkem ja mõnelt vähem töid näha. Kuigi, kui püüti esindada Eesti moe erinevaid külgi (mida Tanel Veenre ka ütles), võib selle lugeda kordaläinuks.