Siin. Praegu. Kõigi aegade vahel

Tallinna Linnagaleriis sai käidud vaatamas näitust kunstnikult Kristi Kongi, mis kandis nimetust "Siin. Praegu. Kõikide aegade vahel". 

See oli üks näitusi, mille tagamõttest oli ka peale pikemat vaatlemist raske aru saada, kuid võib-olla oligi see niimoodi mõeldud. Näitusel oli olemas ka tutvustav tekst, kuid seda lugedes torkas mulle pähe peamiselt mõte, et kirjutaja on püüdnud puhuda mingisugust mulli, kasutades pikki, keerulisi sõnu.

Siiski oli näituse teostest aru saada, et kunstniku näol on tegemist romantikuga ja kellegagi, kes armastab puhtaid, selgeid ja silmatorkavaid värve. Teostest õhkus justkui positiivsust ja lihtsameelsust. Huvitava faktina võin ka öelda, et novembris käidud näitustest oli see ainuke, kus saalis peale minu ka teisi inimesi oli. 

Kampsunipood "Hair sucks!"

Kunstihoone galeriis käisin vaatamas Jaanus Samma näitus tema kuulsate kampsunitega, nimeks kampsunipood "Hair sucks!". Tema kampsunitest olin ma mitmeid kordi ka varem kuulnud ja need on mulle alati meeldinud, nii et olin õnnelik võimaluse üle neid ka päriselus näha. 

Kampsunid olid kujundatud sõnade ja piltidega, mille kunstnik ise oli grafitinäol tänavalt leidnud. Neid sai ka katsuda, kuna, nagu nimestki aru saab, oli paras hulk neist müügiks (muidugi, kuna neid müüdi kunstiteostena ja need olid käsitööesemed, olid hinnad minu jaoks kaugelt liiga kõrged). 

Nende kampsunite juures on mulle üks enim meeldivamaid asju see, et on ühendatud nagu kaks vastandit - pehme materjal ja karmid sõnad. Siiski on minu arvates nende vahel ka ühine nimetaja, milleks on juhmus - sõnad ja pildid, mis on kõike muud, kui intelligentsed, ja pehmed kampsunid, mis seostuvad sarnase rahu ja boheemlusega. Nagu ükskõiksus ja mäss koos.

Minu lemmikuks oli näitusele nime andnud kampsun, kuid ka kampsun, millel oli pandud võrduma anarhiamärk südame kui armastusega. Seda viimast sellepärast, et minu arvates sobis see kenasti kirjeldama üldist ebaprofessionaalse graffiti tegijate sõnumit ja ebakindlust selles.

Nahaalused lood

Novembris käisin Vabaduse galeriis näitusel "Nahaalused lood", mis oli kunstnike Marje Taska ja Reet Varblase koostööprojekt. Sissejuhatava jutu oli kirjutanud Maarja Undusk. 

Näitusel oli kujutatud 56 eri rahvustest ja eri riikide kodanikkude isiklikke, n-ö "nahaaluseid" lugusid, mida nad endi sees kaasas kannavad ja mis neist osaks on saanud. Iga lugu oli köidetud nahast kaante vahele, millel oli kujutatud nende lugude visuaalne tõlgendus nahakunstnike ja nende õpilaste poolt. Nagu Maarja Undusk tutvustavas tekstis ka kirjutas, on nahk midagi, mille all on peidus meie elu ja mis kaitseb meid välise maailma eest - nii kaitsesid ka need nahast kaaned lugusid. 

Sellelt näituselt ma kindlat lemmiktööd ei leidnud, kuid see-eest oli kogu näituse terviklik elamus midagi väga huvitavat ja teistsugust. Olemas oli ka arvuti laua ja tooliga ning selle kõrval pabereid - ilmselt selleks, et ka näituse külastajad endi jutte kirjutada saaksid. 

Eksperimenta II: Katariina käik

Hopneri majast sai käele templi ka teisele "Eksperimenta" näitusele pääsemiseks, mis asus Katariina käigus. See oli palju suurem, kui eelmine, ning kuigi ma seal küllaltki pikalt ringi seiklesin, jäi mulle siiski mulje, et ma kogu näitust ei näinud. Näituse külastamisel ei olnud mingit selget suunda, kuhu liikuda, vaid suur ruum mitmete kõrgemate ja madalamate platvormidega, mida uurida ja kuhu ära eksida.

Töid oli seinast seina, ning neid vaadates ei torganud silma mingit suuremat, ühist ideed, vaid pigem noortele omane tahe muuta maailma oma ideedega. Lisaks sellele oli osades töödes näha ka viha ühiskonna või inimeste suhtumise vastu, samas kui mõnes teises räägiti pigem oma isiklikust minast ja soovidest. 

Üldine mulje näitusest Katariina käigus oli see, et oleksin tahtnud midagi suunavamat või rohkem kategoriseerimist tööde esitlemist, kuna neid vaadates ja ruumis ringi liikudes oli tajuda pidevat ebapüsivust ja katkendlikkust - liikudes järgmise töö poole, pidi endale jälle uue teema selgeks tegema. Kuid ilmselt on selline asi vältimatu, kui panna palju erinevaid kunstnikke samasse ruumi kokku. 

Sellel näitusel oli mulle meeldejäävaimaks teos linnaeluga kohastuda püüdvast loomast, millel oli küll sügavam taustlugu, kuid mis mõjus samal ajal ka humoorikalt ja meeldivalt omapäraselt. 

Eksperimenta I: Hopneri maja

Sügisel sai käidud noorte kunstnike töid vaatamas näitusel "Eksperimenta" Hopneri majas. See oli küllaltki väiksemõõduline, vaid kahes toas. See-eest oli töid sinna mahutatud nii palju, kui võimalik. 

Sel ajal, kui mina seda näitust külastasin, toimus ka tööde esitlus, kus paar gruppi näitusel osalevaid noori endi õpetajatele ja eakaaslastele enda töid tutvustasid. See lisas mulle, kui näituse vaatajale kerge ebamugavustunde, kuna ruumid olid kitsad ja noorte hääled valjud, segatud õpetajate käskudega vaiksemalt olla.

Sellest näitusest jäi mulle millegi pärast meelde, kuidas tagumises toas oli mitu interaktiivset teost, millest vaid üks korralikult töötas ((R)evolution). Ülejäänud kas olid lihtsalt rikkis või oli neile juurde lisatud kiri, kus seletati, et teos parajasti ei tööta. 

Minu isiklikuks lemmikuks sellelt näituselt sai kohe peale selle nägemist töö "From plan to space" noortelt kunstiõpilastelt. See koosnes mustade seintega pimedast ruumist, mis esimese toa sisse ehitatud oli. Ainus valgus seal oli UV-lamp, mis toas rippuvaid origamitehnikas volditud "planeete" valgustas. Pimedas särasid ja helendasid valged planeedid, mis tekitas tunde, nagu oleks külastaja päriselt kosmoses. Ainus negatiivne külg selle teose puhul oli ava toa kangast seinas, kust külastajad said sisse tulla, kuid mida ei saanud sulgeda ja mis segas täielikuma illusiooni tekkimist.

Kuldaja värvid

Augusti lõpu poole käisin näitusel "Kuldaja värvid", mis asus Mikkeli muuseumis. Näitus oli jaotatud kahele korrusele ja mitmesse tuppa. Näitusel eksponeeriti maale kunstikollektsionäär Enn Kunila kollektsioonist, mis sai alguse juba mitukümmend aastat tagasi. 

Võrreldes näitustega, mida varasemalt külastanud olen, oli see küllaltki iseäralik. Põhjuseks see, et esitlusel olevate tööde põhiidee ei olnud olla uudsed ja originaalsed, vaid peamiselt hästi teostatud maalid. See oli hea vaheldus näitustele, mille autorid üritavad näidata mida erakordset ja ennenägematut. Kuna sellist asja, nagu täiesti originaalne idee, ei eksisteeri, oli selle näituse puhul palju rahulikum atmosfäär ja töid oli mugav vaadata - suur erinevus enamikest näitustest, mida tänapäeval näha võib. Muidugi ei ole see tingimata vaid hea asi, kuid vaheldus siiski.

Leidus erinevate kunstnike töid, igal ühel neist erinev stiil, kuid kõik mulle isiklikult meeldisid. Eriti olid mulle sümpaatsed maalid, mille puhul oli väga hästi erinevaid pintslitõmbeid näha. Mõned minu lemmikud:

Aeg meenutada

Aime Jürjo näitus "Aeg meenutada" asus Vabaduse galeriis ning selles olid esindatud tema joonistused, mis on sulatatud vesivärvi-  ning kollaažtehnikaga. Piltide valmistamisel kasutab ta enda mälestuste fragmente ja kindlaid kohti, vaadates oma elule tagasi. Tööd teeb omapäraseks see, et enamus pindade loomiseks kasutab ta isiklikke tekste, märkmeid ja päevikute sissekandeid. Siiski jääb osa teosest vaid pildiks ja terve tekst ei ole kunagi loetav.

Mõnedele töödele on autor lisanud ka postmarke. Kiri, postmargid ja kindlad paigad justkui räägiksid oma lugu, kuid siiski on see küllalt salajane ja midagi, mis kunstnikule endale kindlasti eriline ja äratuntav, kindla emotsiooniga on. 

Mulle meeldisid need tööd väga, just nende detailirohkuse ja selle tõttu, et kunstnik oli nendega väga vaeva näinud. Kiri oli õigetes kohtades õiget värvi ja seda oli nii palju, et terveid suuri pindu katta. Kohati lõi autor ka illusioone, kus ta alati ei kasutanudki kirja, kuigi kaugemalt vaadates see nii tundus. 

Ameerika jutustab & New Yorgi sketchbook

Liisa Kruusmäe näitus "Ameerika jutustab & New Yorgi sketchbook" oli linnagaleriis ning sellel olid esindatud nii maalid, joonistused, objektid kui ka fotod. Seeria koostamise ajal õppis autor Rhode Island School of Designis ning kogus nii oma igapäevaelus kui ka reisidel teistesse linnadesse lühikesi jutte. See seeria on jätk tema 2011. aasta näitusele "Pealtkuulatud jutud". Autor püüdis eelkõige jäädvustada hetkeolukorda ning fikseerida kõnepruuki ja väljendeid. 

Kunstnikul oli väga huvitav tehnika, kus ta asendas selle, mida praegu täiuslikuks peetakse, millegagi, mis on palju hapram. Kui tavaliselt visatakse veidi kulunud viltpliiats ära, ei teinud too kunstnik seda ja kasutas enamjaolt just sellised vahendeid, mis enam oma algvormis ei olnud. Ka julgustas ta värvimisel vildikate erinevate kihtide teineteise peal olemist, kus värv tumedam sai.

Julgelt kasutas ta erinevaid vahendeid ja kollaazitehnikaid ning kohati kasutas millegi värvimiseks ebatraditsioonilisi toone (nt sinine inimese nahk). Ta ei rõhutanud inimese kujutamisel fotorealismi, vaid püüdis eelkõige näidata inimest kui isiksust, kui kedagi, kes päriselt olemas on, ilma teda liialt ilustamata.

Kõigil tema töödel oli minu jaoks midagi kutsuvat, eriti meeldis mulle hariliku pliiatsi ja viltpliiatsoga tehtud joonistus pilvelõhkujaist:

Mummuistlik matk

Järgmine näitus oli kunstnik Ashot Jegikjani "Mummuistlik matk". Autor kirjeldab end kui mummuisti, kunstnikku, kirjanikku, muusikut, jutumeest, kosmopoliiti ja kõigi aastaaegade austajat. Ta on ka aastast 1997 Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik soovib meelde tuletada, et probleemid, mis inimesed enda mõtetes ise loovad on naljakad ja asjatud. Tema maalid on rahulikud ja, erinevalt nii paljudest teistest kunstnikest, kriitikavabad. Ta väljendab nendega oma rõõmu ja väidab, et naiivsust on neis vaid niipalju, kui rõõm seda tingib.

Üldnimetus kõigile tema maalidele oleks ilmselt "vahva". Sarnaselt Tarmo Paunule kasutab ka tema erksaid, säravaid värve ning vaba ja loomulikku tehnikat. Siiski on mõnel tema teosel demonstreeritud kohati hämmastavat professionaalsust näiteks inimese maalimisel:

Kuigi alguses ei näi paljud värvid, mida kunstnik kasutab, kokku sobivat, on tema taustaga tuttavam olemine abiks ja teosed ärkavad justkui vaataja silme all ellu ning hakkavad särama, mida enam neid vaadata. Peale kompleksete maalide on Ashot Jegikjani tööde hulgas ka lihtsamaid, mis on laetud positiivse energiaga ja mida vaadates tahes-tahtmata naeratus suule kipub:

Jumal on naine

Peale oktoobri näitusi käisin Tarmo Paunu näitusel nimega "Jumal on naine" Tallinna kunstihoones . Autori sõnul on ta maalide eesmärgiks anda edasi mingit teatud energiat ja elu; ta ei tähtsusta oma töödega stiili, vaid kasutab just neid värve ja vorme, mida parajasti soovib. Näituse pealkiri tuleb mõttest, mida Tarmo Paunu kord Erkki Pirtola videofilmis (2013) väljendas: "Kui Jumal on, siis on ta naine". 

Maalidel oli kasutatud säravaid värve ja uudseid, ebaharilikke viise inimeste kujutamiseks. Kohapeal sai lugeda teiste kunstnike arvamusi autori tööde kohta, mis kõik teda kiitsid. Maalidest räägiti kui millestki metsikust, absurdest ja ülendavast, täis energiat, loomisrõõmu ja lusti.

Mina isiklikult nendes maalides midagi erakordset ei näinud, kuid ilu on vaataja silmades. Küll aga meeldis mulle autori suhtumine kunsti - millessegi, mis on lõbus ja fantastiline ja mida tuleb iga kord uue pilguga vaadata. Kunstnik vaatab maailma läbi kohati isegi lapseliku pilgu ja seda peegeldavad ka tema maalid. Nõustun ka Maija Koskineni mõttega "Mulle meeldib viibida oma maalide keskel". Siit näitusest oli aru saada, et kunstnik tegi oma tööd suure armastusega ja maalis ikkagi eelkõige endale. 

"Dzunglipaavst" 2012