Eksperimenta II: Katariina käik

Hopneri majast sai käele templi ka teisele "Eksperimenta" näitusele pääsemiseks, mis asus Katariina käigus. See oli palju suurem, kui eelmine, ning kuigi ma seal küllaltki pikalt ringi seiklesin, jäi mulle siiski mulje, et ma kogu näitust ei näinud. Näituse külastamisel ei olnud mingit selget suunda, kuhu liikuda, vaid suur ruum mitmete kõrgemate ja madalamate platvormidega, mida uurida ja kuhu ära eksida.

Töid oli seinast seina, ning neid vaadates ei torganud silma mingit suuremat, ühist ideed, vaid pigem noortele omane tahe muuta maailma oma ideedega. Lisaks sellele oli osades töödes näha ka viha ühiskonna või inimeste suhtumise vastu, samas kui mõnes teises räägiti pigem oma isiklikust minast ja soovidest. 

Üldine mulje näitusest Katariina käigus oli see, et oleksin tahtnud midagi suunavamat või rohkem kategoriseerimist tööde esitlemist, kuna neid vaadates ja ruumis ringi liikudes oli tajuda pidevat ebapüsivust ja katkendlikkust - liikudes järgmise töö poole, pidi endale jälle uue teema selgeks tegema. Kuid ilmselt on selline asi vältimatu, kui panna palju erinevaid kunstnikke samasse ruumi kokku. 

Sellel näitusel oli mulle meeldejäävaimaks teos linnaeluga kohastuda püüdvast loomast, millel oli küll sügavam taustlugu, kuid mis mõjus samal ajal ka humoorikalt ja meeldivalt omapäraselt.