Sünkroonist väljas - helikunstist vaatega minevikku

Oktoobri neljandaks näituseks oli "Sünkroonist väljas - helikunstist vaatega minevikku". See oli seni külastatud näitustest kindlasti kõige veidram, kuna esiteks ei teadnud ma enne sinna minekut, et selline kunst üldse olemas on ja teiseks ei teadnud ma, et heli nii hirmutav võib olla.

Näituse algus oli rahulikum, kuid mida sügavamale sinna mustade seinte, põrandate ja lagedega ruumidesse ma läksin, seda valjemaks ja intensiivsemaks näisid ka tööd minevat. Heli kasutatakse õudusfilmideski taustana, kuna see aitab tekitada kindlat atmosfääri. Siin sellest puudu ei olnud. Mõned objektid klirisesid, mõned tiksusid, vähestel oli viis, aga paljudel oli rütm. 

Sellel näitusel mul õigupoolest lemmiktööd ei olnudki, kuna kõik kunstnikud olid enam-vähem sama head. Kuid tahaksin ära mainida Andres Lõo "Miimilise partituudi". Näituse külastajad sisenesid ruumi, mille üks terve sein on noor mees, kes neile sügavalt silma vaatab, vahepeal pead küljele või taha kallutades. Vastasseinal oli kaks paari kõrvaklappe, mis andsid juurde millegi hirmutava klõbisemise ja klirina ning kokku oli õudusfilm valmis. Aga väga hea õudusfilm. 

Rasked valikud. Eesti kunst 1945 - 199

Oktoobri kolmandaks näituseks oli "Rasked valikud. Eesti kunst 1945 - 1991". Selle eesmärgiks oli anda ülevaade selles ajavahemikus toimunud muutustest ja uute tehnikate tulemisest Eesti kunstis. See oli suur, isegi hiiglaslik väljapanek ja seda jagus järjest mitmesse ruumi. Igas ruumis oli oma teema seda mööda, kuidas aeg möödus. 

Seal oli väga paljude erinevate kunstnike töid ja erinevaid tehnikaid, seega oleks asjatu hakata neid kõiki eraldi nimetama. Kindlasti tahaksin aga välja tuua Henn Roode pika seeria autoportreid, mis silma hakkas. Kunstnikul oli ebatavaline tehnika ja ta näitas, kuidas erinevate algmaterjalidega omapäraselt toime tuli. 

Minu kõige suurem lemmik sealt näituselt oli aga Riho Kulla plastmassist skulptuur "Akvalangistid". Kaugemalt või silmanurgast vaadates oli see ehmatav ja kõhedusttekitav, aga just see mulle meeldiski. Eriti lahe oli, kuidas kunstnik oli suutnud edasi anda vees olevate inimeste hõljuvust ja nad paistsid liikuvat, kuigi olid laua külge kinnitatud.

Näitus jõudis sügavast nõukogude ajast palju värvilisemasse nüüdisaega, üha enam tuli teemasse minimalism ning modernism ja kui kõndisid ruumidest järjest läbi, oleksid olnud justkui ajamasinas ja kõik tollal ilmselt vaevunähtavad uuendused Eesti kunstis tõusid selgelt esile. 

Pühalik kaasaeg - Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid

Oktoobri teine näitus oli "Pühalik kaasaeg - Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid". See demonstreeris Kormatšovi kõige otsingulisemat ja mitmekesisemat loominguperioodi. Teda mõjutas sel  perioodil palju Vana-Vene ikoonikunst. Kümnendi teisel perioodil kadusid tema töödest linnad ja hakkasid levima etnograafilised esemed ning arhailiste kirikute  ja hoonetega maastikud. 

Selle kunstniku pildid olid väga kontrastsed ja tihti olid piltidel olevate tegelaste ja objektide piirjooned laiade mustade pintslitõmmetega peale maalitud. Mulle meeldisid enam tema varasemad tööd, kuna need olid pigem maalilised kui plakatlikud. 

Minu lemmiktöö oli tema õlimaal aastast 1958 "Rõdul". See meeldis mulle enim, kuna seal oli väheste värvitoonidega palju saavutatud. Ka oli autor saavutanud tasakaalu eredamate ja soojemate (nagu erepunane ja oranš) ning külmemate ja igavamate (hall ning sinine) värvide vahel. Ka ei olnud kunstnik seal kasutanud oma hiljem omandatud mustade piirjoontega maalimist. Mulle meeldis ka tema oskus varje maalida.

Kokkuvõttes oli näitus nauditav, kuid rohkem oli seal pilte, mis mulle väga ei meeldinud, kui neid, mis meeldisid.

Pildiplahvatus

Oktoobri kõik neli näitust käisin Kumus. Esimeseks oli "Pildiplahvatus", mille eesmärk oli anda ülevaade kunstist ja fotograafiast 19. sajandi Eesti visuaalkultuuris. Pilte ja maale oldi saadud paljudest muuseumidest, arhiividest ja raamatukogudest Tallinnast ja Tartust, kuid ka Lätist. 

Fotod ei olnud mulle midagi erilist, kuna need olid enamasti tavalised seepiakarva pildid. See-eest meeldisid mulle väga mõned maalid, eriti Paul Raua õlimaal aastatest 1894-1896 "Onu Paul. Etüüd". Mulle meeldis maalija tehnika ja värvide kasutus. Tal demonstreeris oskust maalida erinevaid tekstuure (nagu inimese nahk, juuksed ja pintsak) erinevalt ja äratuntavalt:

Teine minu lemmikmaalidest sel näitusel oli Johann Heinrich Kosakowsky õlimaal aastast 1892 nimega "Eesti rand". Selles oli väga hea atmosfäär ja rahu, mis Eestile nii omapärane on. 

Mõned maalid, mis mulle veel meeldisid, on Julius Kleveri 1898. aasta õlimaal "Talvemaastik ehapunas" ja Sally von Kügelgeni 1907. armas õlimaal "Sophie Menteri portree". 

Cool Glass ehk Klaaskuul

Septembrj neljas näitus oli Ivo Lille näitus "Cool Glass ehk Klaaskuul". See koosnes kahest ruumist täis külmtöötlusel valmistatud klaasist skupltuure. Näitus asus Kunstihoone Galeriis. Kunstnik on omapärane, kuna ta mitte ei "puhu" oma klaasist skulptuure, vaid valmistab neid lihvimise abil ja (tema sõnul) raskemal teel, mille eest ta ikkagi nii suurt tunnustust ei ole saanud. Kokku oli näitusel ligi kolmekümne aasta jooksul valminud töid. 

Klaasi vaadates käis mitmeid kordi peast läbi mõte, et kuidas küll kunstnik need valmistanud on ja väga huvitav oli sellisel teel valmistatud skulptuure näha, kuna varem ei teadnud ma sedagi, et selline klaasitöötlusviis eksisteerib. Skulptuurid olid väga ilusad ja professionaalselt tehtud. Nii nende värvid kui tekstuurid vaheldusid seinast seina ja näitasid autori erinevaid oskusi. 

Minu meelest oli kunstnikust ka osav see, et ta mitte ainult ei olnud oskuslik omal alal, vaid erinevate tema tööde taga olid ka head ideed. 

Üks minu lemmiktöid "Paradiis". 

 

Château One's Heart

Septembri kolmas näitus oli Maria Aderi neljas isikunäitus "Château One's Heart". See asus Linnagaleriis. Näitus rääkis tagasi vaatamisest puhkusele, mida saatis melanhoolia. Fotodel, mis näivalt ilusat aega kujutasid, oli midagi valesti ja nad nägid välja veidi paigast ära olevat. See rääkis kunstniku enda pettumusest ja tema hinge vastupanust väsinud sulamisest. 

Näituse töödeks olid hea kvaliteediga fotod, mille peale oli pandud kiht midagi halli ja hägust. Nendele oli hoogsalt loobitud värvi, mis andiski neile selle "vale" ja nukruse tunde. Pildid ise olid värvide taga väga läikivad ja valges ruumis peegeldus valgus neile ja muutis ka nemad valgeks, samas kui värvilaigud tumedaks jäid. Minu meelest oli ka see ette kavatsetud, kuna see kaunis, mis piltidel oli, kadus nii kaugusesse, kuid tumedad plekid jäid.

Minu lemmikuks sellel näitusel ei olnudki tegelikult need pildid, vaid see atmosfäär, mille kunstnik luua oli suutnud. Eraldi ruumis oli neoonsilt näituse nimega. Tühjas ruumis ei kuulutanud see mulle aga mitte  head puhkust, vaid üksindust ja igatsust. Pearuumis oli aga potis palmipuu. Sellele oli peale loobitud valget värvi ja pott oli täis valgeid kilde. See justkui tõi kogu näituse kokku.

Kaamos

Septembri teiseks näituseks oli Disaini- ja tarbekunstimuuseumis olev "Kaamos". See näitus üritas kuraatori Tanel Veenre sõnul anda vastust küsimusele "Milline on Eesti mood täna?". Inspiratsiooniks olid müüdid ja valgus. Osalesid 38 disainerist, neist tuntuimad näiteks Riina Põldroos ja Liisi Eesmaa. 

Näitus koosnes kahest suurest ruumist täis kleite. Need olid selga pandud mannekeenidele, millest enamus lihtsalt laest alla rippusid, kuid osad olid kinnitatud laest rippuvate palkide otstesse, mis aeglaselt ja käginaga kõikusid: kord üks ots üles, siis teine. 

Tänu autorite paljususele oli ka näitusel esindatud mitmeid mõttelaade ja iga kunstniku erinevat omapära. Seal oli silmailu igale maitsele - Hanna Korsari punase, tüllist seeliku ja sametise ülaosaga kleidist kuni Marta Mooratsi heleda, lihtsa ja linaseni. 

Üks minu erilisi lemmikuid oli Britt Samosoni puhasvalge maani kleit, millele andis selle eripära kõhuosa, kuhu oli tikitud sügavpunastest klaas- ja plastikhelmeist nii-öelda "auk". Minu arvates oli see kleit peajagu üle kõigist teistest, mida seal näha võis, kuna kunstnik oli mõelnud väljaspool kaunite õhtukleitide kasti ja toonud sinna õudsa vindi. 

Ka meeldis mulle Kristel Kuslapuu pitsist elevandiluukarva maani kleit, mille alumist serva kaunistas helelilla tüllisarnane materjal. See meeldis mulle, kuna ühendas lihtsa efektsega ja oli valmistatud äärmise osavusega. 

Riina Põldroosilt ootasin enamat, kuna olin temast palju kuulnud ja ka varasemaid kleite näinud, kuid minu meelest oli ta natuke liiga tavaline ja ei läinud enda tavadest nii kaugele, kui mulle oleks meeldinud. 

Näitus oli meeldiv, kuigi mõnelt kunstnikult oleksin tahtnud rohkem ja mõnelt vähem töid näha. Kuigi, kui püüti esindada Eesti moe erinevaid külgi (mida Tanel Veenre ka ütles), võib selle lugeda kordaläinuks. 

Virvatuled

Septembri esimeseks näituseks oli Disaini- ja tarbekunstimuuseumis olev mininäitus "Virvatuled".

See oli EKA üliõpilaste ja vilistlaste moeaksessuaaride satelliitnäitus. Inspiratsiooni oldi saadud kõigest veidrast ja müütilisest nagu Alexander McQueeni armadillokingad ja Jean Paul Gaultieri veidrad peakatted, kuid rohkelt oli ka autorite poolt oma eksperimenteerimist. 

Selle näituse puhul meeldis mulle enim selles ruumis valitsenud sürreaalsus. Näituse vaatamine toimus platvormi peal, mida just väga tihti ei juhtu, ja see muutis kogu elamuse ebatavaliseks ja natuke ebareaalseks. 

Lemmiktööks said Kärt Põldmanni loodud meeste kingad tema sarjast "A(tmos)fäär". Nende puhul oli kunstnik vaheldunud kitsenaha, sulgede, sameti, lakknaha ja vineeri kasutamise vahel ja kingad rippusid laest läbipaistvate nööridega. Kokku oli tehtud kolm paari kingi. Lemmikuks valisin need selle tõttu, et nägin kunstniku meisterlikkust oma alal ja nende kingade valmistamisel, kuid ta ei olnud kaotanud selle kõige käigus loovust ja omapära. 

Viimase kõrval meeldis veel Andra Jõgise "Hommik", kus kahele valgele sokkis "jalale" olid sisse pandud LED-valgustid. See kõik oli hele ja helge ja oli kohe aru saada, miks tööl selline nimi oli.

Kokkuvõtteks oli näitus meeldiv ja meeldejääv, eriti oma atmosfääri ja ebatavalisuse poolest. Osalenuid oli üle kümne kunstniku ja seetõttu oli seal ka palju vahelduvust ning ei hakanud igav.