Aeg meenutada

Aime Jürjo näitus "Aeg meenutada" asus Vabaduse galeriis ning selles olid esindatud tema joonistused, mis on sulatatud vesivärvi-  ning kollaažtehnikaga. Piltide valmistamisel kasutab ta enda mälestuste fragmente ja kindlaid kohti, vaadates oma elule tagasi. Tööd teeb omapäraseks see, et enamus pindade loomiseks kasutab ta isiklikke tekste, märkmeid ja päevikute sissekandeid. Siiski jääb osa teosest vaid pildiks ja terve tekst ei ole kunagi loetav.

Mõnedele töödele on autor lisanud ka postmarke. Kiri, postmargid ja kindlad paigad justkui räägiksid oma lugu, kuid siiski on see küllalt salajane ja midagi, mis kunstnikule endale kindlasti eriline ja äratuntav, kindla emotsiooniga on. 

Mulle meeldisid need tööd väga, just nende detailirohkuse ja selle tõttu, et kunstnik oli nendega väga vaeva näinud. Kiri oli õigetes kohtades õiget värvi ja seda oli nii palju, et terveid suuri pindu katta. Kohati lõi autor ka illusioone, kus ta alati ei kasutanudki kirja, kuigi kaugemalt vaadates see nii tundus. 

Ameerika jutustab & New Yorgi sketchbook

Liisa Kruusmäe näitus "Ameerika jutustab & New Yorgi sketchbook" oli linnagaleriis ning sellel olid esindatud nii maalid, joonistused, objektid kui ka fotod. Seeria koostamise ajal õppis autor Rhode Island School of Designis ning kogus nii oma igapäevaelus kui ka reisidel teistesse linnadesse lühikesi jutte. See seeria on jätk tema 2011. aasta näitusele "Pealtkuulatud jutud". Autor püüdis eelkõige jäädvustada hetkeolukorda ning fikseerida kõnepruuki ja väljendeid. 

Kunstnikul oli väga huvitav tehnika, kus ta asendas selle, mida praegu täiuslikuks peetakse, millegagi, mis on palju hapram. Kui tavaliselt visatakse veidi kulunud viltpliiats ära, ei teinud too kunstnik seda ja kasutas enamjaolt just sellised vahendeid, mis enam oma algvormis ei olnud. Ka julgustas ta värvimisel vildikate erinevate kihtide teineteise peal olemist, kus värv tumedam sai.

Julgelt kasutas ta erinevaid vahendeid ja kollaazitehnikaid ning kohati kasutas millegi värvimiseks ebatraditsioonilisi toone (nt sinine inimese nahk). Ta ei rõhutanud inimese kujutamisel fotorealismi, vaid püüdis eelkõige näidata inimest kui isiksust, kui kedagi, kes päriselt olemas on, ilma teda liialt ilustamata.

Kõigil tema töödel oli minu jaoks midagi kutsuvat, eriti meeldis mulle hariliku pliiatsi ja viltpliiatsoga tehtud joonistus pilvelõhkujaist:

Mummuistlik matk

Järgmine näitus oli kunstnik Ashot Jegikjani "Mummuistlik matk". Autor kirjeldab end kui mummuisti, kunstnikku, kirjanikku, muusikut, jutumeest, kosmopoliiti ja kõigi aastaaegade austajat. Ta on ka aastast 1997 Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik soovib meelde tuletada, et probleemid, mis inimesed enda mõtetes ise loovad on naljakad ja asjatud. Tema maalid on rahulikud ja, erinevalt nii paljudest teistest kunstnikest, kriitikavabad. Ta väljendab nendega oma rõõmu ja väidab, et naiivsust on neis vaid niipalju, kui rõõm seda tingib.

Üldnimetus kõigile tema maalidele oleks ilmselt "vahva". Sarnaselt Tarmo Paunule kasutab ka tema erksaid, säravaid värve ning vaba ja loomulikku tehnikat. Siiski on mõnel tema teosel demonstreeritud kohati hämmastavat professionaalsust näiteks inimese maalimisel:

Kuigi alguses ei näi paljud värvid, mida kunstnik kasutab, kokku sobivat, on tema taustaga tuttavam olemine abiks ja teosed ärkavad justkui vaataja silme all ellu ning hakkavad särama, mida enam neid vaadata. Peale kompleksete maalide on Ashot Jegikjani tööde hulgas ka lihtsamaid, mis on laetud positiivse energiaga ja mida vaadates tahes-tahtmata naeratus suule kipub:

Jumal on naine

Peale oktoobri näitusi käisin Tarmo Paunu näitusel nimega "Jumal on naine" Tallinna kunstihoones . Autori sõnul on ta maalide eesmärgiks anda edasi mingit teatud energiat ja elu; ta ei tähtsusta oma töödega stiili, vaid kasutab just neid värve ja vorme, mida parajasti soovib. Näituse pealkiri tuleb mõttest, mida Tarmo Paunu kord Erkki Pirtola videofilmis (2013) väljendas: "Kui Jumal on, siis on ta naine". 

Maalidel oli kasutatud säravaid värve ja uudseid, ebaharilikke viise inimeste kujutamiseks. Kohapeal sai lugeda teiste kunstnike arvamusi autori tööde kohta, mis kõik teda kiitsid. Maalidest räägiti kui millestki metsikust, absurdest ja ülendavast, täis energiat, loomisrõõmu ja lusti.

Mina isiklikult nendes maalides midagi erakordset ei näinud, kuid ilu on vaataja silmades. Küll aga meeldis mulle autori suhtumine kunsti - millessegi, mis on lõbus ja fantastiline ja mida tuleb iga kord uue pilguga vaadata. Kunstnik vaatab maailma läbi kohati isegi lapseliku pilgu ja seda peegeldavad ka tema maalid. Nõustun ka Maija Koskineni mõttega "Mulle meeldib viibida oma maalide keskel". Siit näitusest oli aru saada, et kunstnik tegi oma tööd suure armastusega ja maalis ikkagi eelkõige endale. 

"Dzunglipaavst" 2012